13. juuli 2015

Üksteistega kohtudes me muudame elusid

Ma mõtlesin, et miks üks või teine inimene mu eluteele on sattunud. Ja juba järgmisel hetkel ma mõistan, tajun, kuidas lahkunu on jätnud seletamatu jälje, suure armastuse oma kohalolekust.. See lihtsalt on nii, et iga inimene on Sinu rännuteele astunud põhjusega. Olgugi see kohtumine või jagatud teelõik kui lühike tahes. 

Kirjutama hakates ei mõelnud ma üldse sõnadele, tegelikult ma ei mõelnud vist üldse midagi. Sõnad tulevad kuidagi ise, vormivad neist kokku laused, kõlades just minu enda sisetunde või südamehäälena. Nii kummaline aga ehe ongi see hetk.

Esimesed päevad sellel aastal olid täidetud sõprade energia ja ligioluga. Me sõime kodupliidil tehtud toitu, jutustasime, vaatasime aastavahetuse programmi ja lihtsalt olime.. Mäletan, et kirjutasin üles isegi oma unistusi nendel hetkedel.. Just nii turvaline oligi olla.
Pisut rohkem kui pool aastat hiljem ühte neist sõpradest täna enam meiega pole.
Ja ma mõtlen, et üksteisega kohtudes me muudame tõesti elusid. Millises suunas, on meie endi valida. 

Ma soovin, et minu eluteele rändajad võiksid kogeda ilusat kogemust, saada osa sügavast hoolimisest ja inspiratsioonist. Ja kui ühel või teisel on soov minna, kogeda uusi teeradu, oskaksime mõlemad õigel ajal lahti lasta ja usaldada.. Elu.

@iseolemine
Tsitaadi autor - Godi Geller