28. juuni 2016

Ma olen armastatud

Nii umbes poolteist kuud tagasi istusime naistega kevadisel saunaterrassil ja tervitasime sisemist loominguprintsessi. Päike paistis juba õige kõrgelt ja tuul oli tulnud, et hingata meid vabaks. Jõime yogi teed ja nobedate näppude saatel lobisesime maast ja ilmast. Muuhulgas taimede jõust ja erinevatest põnevatest rituaalidest. Tollel päeval mulda poetatud basiiliku seemned said endale väestava mantra, igaühel oma, vaikselt ja tasaselt sisemises tundmuses. Terve tolle kevadise nädalavahetuse sõnum ja järelhüüd kannab mind tänase päevani. Basiilik on saanud ammuilma juba laiendust ja nii mõnigi tema leheke on mind toitnud oma puhta olemusega. Minu valitud mantra tervitab mind igal hommikul. Ilmselt mõjutab see väike sõnum kaardikesel väga tugevalt minu suhet selle basiilikutaimega. Jõuline ja samas nõnda õrn. Vahepeal peatub ja mõtleb ja siis jälle jätkab oma teekonda. Milline ehe õpetus ja teejuht eluks! 
Eile lugesin inglite raamatut ja üks mõte jäi mind sealtki (peaaegu viimaselt realt) saatma.. Ütle seda, mida mitte keegi ei saa sinu eest öelda. Kui õige ja hästi kõlab see kokku minu mantraga. Mitte keegi teine ei saa sulle öelda, et sa oled armastatud, nii et sa seda päriselt mõistaksid. Sina ise pead seda endale ütlema. Ja tundma. Ja võibki alguses ainult öelda, küll tunne järgi jõuab. Mõttel ja sõnal on elujõud, mida me tihtilugu alguses ei märkagi.


Vahepeal on kevadest saanud kuum suvi ja uue elamusnädalavahetusi on jäänud veel umbes täpselt pool teed minna. Mida mantra minu elus vahepeal veel loob ja mida mina julgen vastu võtta, näitab ikka aeg, aga kindlasti tuleb valgustav suvi, et meil jätkuks jõudu kasvatada eneses armastust, mis oma puhtuses väestaks meie (ja meid ümbritseva) rännuteed..


järgmiste jutuajamisteni,

@iseolemine